Suveniiride Müüjate ja Tootjate Liit MTÜ (lühend SMTL)

SMTL on kutsutud ellu, et kaitsta oma liikmete huve. Oma eesmärkide saavutamiseks soovib SMTL teha koostööd kõigiga.


SMTL-i kuulub 01.01.22 seisuga 507 liiget.


10.12.2021 SMTL esindajad kohtusid Tallinna Linnapea Mihhail Kõlvartiga


19.09.2021 Suveniiriliit võeti Vanalinna Ettevõtjate Ühingu liikmeks


18.08.2021 SMTL esindajad kohtusid Tallinna Abilinnapea Aivar Riisaluga


8.08.2021 SMTL esindajad kohtusid Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Suttiga


SMTL astus EVEA liikmeks


Suveniiri/käsitöötootjad ja -müüjad vajavad kiiresti reaalset kriisituge!

SMTL saatis Vabariigi Valitsusele selgitustaotluse küsimusega miks lubatud COVID-19 mõjude leevendamise toetused venivad ja tegi ettepaneku need kiiremas korras kinnitada , et väikeetevõttetel oleks võimalik abi saada.

30.12.2020. SMTL hinnangul on Vabariigi Valitsuse otsustega rikutud põhiseadust ning kahjustatud SMTL liikmete huve.

18.11.2020. SMTL teeb valdkonna ellujäämiseks/toetamiseks lisatud ettepanekud:

23.10.2020 registreeriti Eesti Suveniiride Müüjate ja Tootjate Liit

23.10.2020

Käsitöö & Meenete müük Eestis

01. august 2020

Abi saavate ettevõtete hulgast puuduvad suveniirimüüjad?

12 mai 2020

Association of Souvenir Sellers and Manufacturers -Ассоциация Продавцови Производителей Cувениров – Suveniiride Müüjate ja Tootjate Liit (SMTL) Tallinn; Katusepapi 11; 11412

Kui oli poliitiline otsus majandus seisma panna, siis on samuti poliitiline otsus seiskunud majandus jälle käivitada.”

TTurismisektorile suunatud toetuste saajate hulgast puudusid suveniirimüüjad-tootjad ja käsitööettevõtjad. Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi sõnul jagati toetusi ainult turismile otseselt omastele majandusharudele ja ülalloetletud ettevõtjad puudusid toetuste saajate hulgast toetusmeetmete vahendite piiratuse tõttu.

Kultuuri- ja spordivaldkonna kriisipaketist toetuste saajate hulgast puudusid käsitöö- organisatsioonid -ettevõtjad ja -ürituste korraldajad. Kultuuriministeeriumi sõnul toetati eelkõige kultuurivaldkonna riigiasutusi.

06.07.2020 Tallinna vanalinnenamus suveniiripoode on suletud. Suletud poodidest enamus enam ei avagi. Järgijäänud poed töötavad vaid nädalavahetustel. On aasta kõige kuumem suvekuu, vanalinn on alati rahvast täis, hetkel on linnas vaid üksikud turistid. Müüki pole, raha ja lootust, et jätkata jääb järjest vähemaks.
06.07.2020 Suveniiride- ja käsitöötootjad. Tellimusi pole, tööd ei ole, enamus töölepinguid on lõpetatud. Firmad tüürivad pankrotti.
06.07.2020 käsitöölaatade ja -messide korraldajad. On suurürituste hooaeg, kehtivad piirangud ei võimalda aga rahvakogunemisi. Neid ei ole ka kellelegi korraldada, kauplejad ja kliendid on ärahirmutatud, turiste pole.

Kultuuriministeeriumi ülesanne on tagada rahvakultuuri väärtustamine, hoidmine, arendamine ja jätkusuutlikkus. Rahvakultuuri valdkondadeks on muuseas:
* rahvuslik käsitöö
* rahvuslik harrastustegevus
* avalikud rahvakultuurisündmused
* rahvakultuurialane koolitus ja täiendõpe
kriisipaketist toetuste saajad olid:

* muuseumid ja teatrid
* muusika- ja filmivaldkond
* spordivaldkond
* kujutav kunst ja disain
* loovisikud, koori- ja tantsujuhid

Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi sõnul on turismile otseselt omased majandusharud:
 * külastuskeskused ja muuseumid
 * elamus ja aktiivse puhkuse pakkujad
 * toitlustusettevõted
 * majutusettevõtted
 * reisiettevõtted

Kuidas on toitlustus, muuseumid, aktiivne puhkus otseselt turimiga seotud, suveniirimüüjad aga mitte?
Kas eestis on kultuur riigistatud, et toetatakse vaid riigi osalusega isikuid? Kui mõistlik on eesti kaasaja suurimas majanduskriisis jagada toetusi eelkõige muuseumitele?

Kõik ülaltoodud nimekirjas toetust saanud ettevõtted tegutsevad pigem kohalike meelelahutuse, -vabaaja veetmise ning siseturismi alal (erandina hotellid). Välisturistidega ei ole nad seotud.

• Kui piirid 13 märtsil 2020 suleti siis suveniiripoodide majandustegevus seiskus.
• Kui käsitöölaadad ja -messid 13 märtsil 2020 keelati, siis nende korraldajate majandustegevus seiskus.
• Kui suveniiripoodide ja käsitöölaatade majandustegevus 13 märtil seiskus, kaotasid oma töö ja sissetuleku ka kõik suveniiri- ja käsitöötootjad.

Valitsus kehtestas 12 märtsil eriolukorra ja lubas majandust toetada. Poliitika, mille järgi otsustati, kellele kui palju anda on ebaõiglane ja ühiskonda lõhestav.
Terviseameti sõnul said kõik (kriisi tekitanud) viiruses kannatajad meditsiinilist abi.
Majanduskriisis on aga abi valikuline, miks? Kas meditsiinis oleks aksepteeritav, et me Jürit ja Marit aitame, Jaani ja Juhanit mitte? Kus on võrdne kohtlemine? Mille alusel tehti eelistused? Miks kriisiabi ei ole majanduslik aga on poliitiline?
EAS on oma tegevuses näidanud üles soovimatust toetusi üldse jagada, tegevus, mis on olnud pigem pahatahtlik, kui abistav, frustreeriv, kui kriisiolukorda sobiv.
Kui ametnikud ei saa hakkama, siis nad kaotavad töö. Kui poliitikud ei tule toime, siis neid enam ei valita, kas poliitikud ei peaks praegu oma valijatele mõtlema?

Käsitöö- ja meenetootjad ei kuulu majanduse peavoolu. Turismisektor on võimaldanud sellel tugevalt rahvuslike tratsioonidega majandusalal ennast ära toita ja tervikuna elama jääda.
Ärgem unustagem, et kõik suveniiripoed, olenemata asukohast või omaniku rahvusest, müüvad eesti käsitööd ja eestis toodetud suveniire.

Põhjamaades on kohalikud vastavasisulised väiketootjad väljasurnud. Kas peaks ka Eestis käsitöö välja surema? Kui palju meil üldse on vaja kohalikku? keelt, kultuuri, rahvast, majandust?

Kui oli poliitiline otsus majandus seisma panna, siis on samuti poliitiline otsus seiskunud majandus jälle käivitada!
Suveniirimüüjad, eriti Tallinnas ja Virumaal on mitteeestlased.
Neid on tuhandeid kes juba on oma töö kaotanud ja kümneid tuhandeid lisaks kes töötasid madalapalgalistel töökohtadel mida enam ei ole. Kui suur hulk mitteeestlasi peaks korraga vaesuma, et see mõjuks Eesti turvalisusele? Mis piirini me laseme nende lojaalsusel ja usaldusel eesti riigi ja juhtide vastu väheneda, et kriis ei võimenduks?
Inimesed kelle töölepingud on lõpetatud ja kes on saanud lõpparved või koondamishüvitised peavad ehk mõne kuu vastu, aga vaesem ja vähem kindlustatud elanikkond kes töötasid muu kui töölepingu alusel ja kaotasid päeva pealt töö ja sissetuleku. Kui töökohti tagasi tekkima ei hakka, kui ettevõtted on pankrotistunud, mis saab siis? Kas inimesed peaks tulema tänavale, et õiglust nõuda?

Riigil on seadusega pandud kohustus kohelda isikuid võrdõiguslikult, hoida ära sotsiaalsed pinged, seista välis- ja siseturvalisuse eest, hoida kultuuri ja traditsioone.
Kriisides selgub, kes me tegelikult oleme. Tegelikult on Eesti valitsus käitunud nagu halb isa, kes ühte poega hoiab, teist aga mitte.

ASTU LIIKMEKS!
Liitumine Sulle on TASUTA!

Kui liitumisvormi ei õnnestu täita saada liitumissoov vabas vormis: info@suveniiridemüüjatejatootjateliit.ee